Viiekümne seitsmes päev

Eelmine nädal tuli meile üks meesmodell veel juurde.

Ma küsisin talt: "first time in Istanbul?" "yep, how about u?"

"Same, but why Istanbul?" "Well, it is something totally new for me, I hope it's gonna be a cool experience and I just love to meet new people, watch them, their expressions, their actions..heey, but what about u, why Istanbul?"

"Trust me, I have asked this question every day while I have been here"

See, mis ta rääkis, on täiesti arusaadav. See ongi väga põnev ja huvitav. Kohtad iga nädal kedagi uut, kes tuleb Ukrainiast, kes Brasiiliast, kes Lõuna-Aafrikast jne eks. Väga vinge on saada tuttavaks inimestega kes ei ole absoluutselt samade põhimõtetega, kelle mõtted ja nägemused on teised. Sa oled lihtsalt hämmingus kuidas need teised ei mõtle samamoodi nagu sina. 

Kõik ei olegi nagu eestlased. See on täiega tore avastus mis reisimisega kaasa tuleb.

Aga kui sa pead iga päev, 3 kuud elama nendega ühe katuse all, samas toas, siis see pole enam nii äge. Sa pead arvestama nende tavadega, kui ainuke asi mida tegelt tahad on need kodumaa tavad, millega oled nii harjunud ja tunduvad kõige loogilisemad, normimad :D

Ehk siis minul, Victoria Tääkeril, on koduigatsus ja seda ei juhtu iga päev :D:D 

/vana tuba

Kuna kõik need erinevad kultuurid ajasid nii kettasse juba, ei jõudnud ma enam naistekarjaga elada.

Argentiinlased lõugasid hommikuni, venelased vingusid jne. Saingi siis omale sellise armsa toa :)

Aga nii tore, nii tore. Sain teada millal tagasi Eestimaale tulen. 

Polegi veel palju jäänud, 22. august olen ma tagasi ja ma ei jõua seda ära oodatagi :):):)

Siis mul on 10 päeva aega, et actually suve nautida. Läheb kiireks:D

Mis siis veel? 

Polegi midagi erilist toimunud. Ma teen siis jälle pildirohke postituse ja siis sinna kirjutan ka miskit. 

Grand Bazaar 

Väga cool

Tripp sinna oli pikk, aga õnneks tegime selle ära ja leidsime selle ülesse. 

Kui jõuad sinna piirkonda, siis polegi väga raske seda leida, kuna see on kuradi suur.

Sealt leiab vist küll kõike. Võlts riided/kotid, maitseained, magustoidud, lambid, vaibad, vesipiibud ja kõike veel, väga lahe elamus. Aga seda niisama ühe päevaga läbi vist ei käi. 

See turg jaguneb 30ne tänava peale ära ja see ikka täielik turistilõks, liikumine on väga aeglane :D

Naljakas on see, et kõigil poemüüjatel on täpselt sama taktika kuidas müüa. Hinnad samad, okei, aga see kuidas meelitatakse turiste ostma on eraldi show. Türgi teed saad iga nurga pealt ja

Angelina Jolieks kutsutakse igaüht. Lõpuks oli ka mul see kõik selge, et istusingi ühe poe ette maha ja hakkasin kotte turistidele parseldama. 

Ostsime ka paar asja, aga selge on see, et sinna me lähme millalgi kindlalt tagasi. 

Princess Islands day

Üks hästi mõnus pühapäev oli kui me võtsime ette väikse tripi saarele.
Istanbulist laeva sõita mingi poolteist tundi ja oledki kohas, kus ei ole mitte midagi Istanbuli sarnast.

Milline vaheldus!

Kuigi seal oli ka palju turiste, oli see siiski mõnus, vaikne, rahulik, ilus jnejne 

 

Sõime palju mereande ja siis läksime saart avastama. 

Meie eesmärgiks oli leida suplemiskõlblik rand. 

Väga raske leida. Kohalike jaoks oli kõlblikm see alumine pilt. 

Paar kilomeetrit oli terve rannik täis sellist jubedust. 

Meie kindlasti nende karvastega koos kividel lösutama ei hakanud, kõndisime mega kaua.

Lõpuks leidsime siis mingi ujumiskoha. Entrance oli 15doltsi.

Piilusime sisse.... No ei keri väga paarisaja inimesega mingil rõvedal plastmass asja peal pikutada, nii et muusika on ka põhjas. Kõndisime veel, kuni jõudsime tupikuni. Ainult mingi sadam oli seal.

Siis mul tekkis idee, et äkki rendime lihtsalt paadi ja sõidame sellega veidi kaldast kaugemale ja pikutame niisama mere peal ja ujume. Paadi peremees sellega nõus polnud, aga ta pakkus välja veel parema idee millega me kohe nõus olime. Ta sõidutas meid tund aega paadiga ja lõpuks olime kohal. Mega mõnus eraldatud privaat rand ainult meile. Veetsime seal ligi4 tundi.

Käisime ujumas, snorgeldamas, päevitasime, ronisime kaljudel jne. Täielik relaaaaax.

Üks päev kutsus üks mega nunnu stilist mind ja Lenit välja.

Käisime söömas ja siis käisime probably kõige lahedamas klubis, kus ma ever käinud olen.

Cahide- iga aasta vist muudab klubi stiili. See aasta oli Alice in Wonderland.

Super! Hästi suur ala täis erienvaid kaunistusi, muusika oli muidugi ainult türgikas, jaaa show. 

Show oli kõige tähtsam. Transvestiidid olid esinejad. Tegid Lady Gagat järgi ja niisama

nalja. Väga lõbus oli eniveis

Laupäeval oli huvitavam tööpäev. Ei olnud nagu iga päev mingisugused kataloogid. 

Meil oli siinse popstaari Yalini muusikavideo filmimine.

Alustasime kell 12 ja lõpetasime kell 3öösel. Vägaaa räige. 

Terve päev pidime seda jubedat muusikat kuulama, tantsima kontsadel ja passima. 

See korraldus oli väga loll, aga no vähemalt palju tuttavaid oli võtetel ehk siis vähemalt ei hakanud väga igav. Kuid siiski, keha valutas sellest tantsimisest mitu päeva. 

Olümpiamängud päästavad iga päev meie õhtud. 

Kolmekümne teine päev

Ma olen ammu juba tahtnud kirjutada sellest kui lollid on türklased.

Täna suutsid nad mind nii vihale ajada, et vist ongi õige aeg rääkida neist. 

Enamus türklasi on lollid. Nii lollid, et sul kas hakkab paha või sa lihtsalt naerad ja oled õnnelik, et Sa türklane pole. 

Most of them on harjunud elama mitte ise oma peaga mõtlema. Nad on harjunud, et haritumad inimesed ütlevad täpselt mida tegema peavad. 

For example our driver. No ei ole võimalik lihtsalt kuidas inimene on nii tallakas. Talle on antud kätte list castingutega ja tema muidugi läheb selle järgi mis tuleb listis järgmisena(kellaaeg ei loe siin maal mitte kunagi), mitte selle järgi mis castingud on üksteise läheduses. 

Ta sõidab ühest linna otsast teise ja tagasi. Te ei kujuta ettegi kui palju see aega võtab.

Me oleme talle korduvalt öelnud: " please think with your own head and do what is logical to do"

Tema ütleb ainult, et ta teeb nii nagu agentuur ütleb. stupidoo

Siis näiteks tööl assistendid, kes meid aitavad shuutingutel, nad ei mõtle absoluutselt. 

Hiljuti jäime hiliste tundideni tööle, üks stilist kahe stuudio peale. Naine näitas kogu aeg neile ette mida tegema peab, mis järgmisena selga pean panema jne. Üks hetk oli mul jälle posu asju tehtud ja hakkasin uusi asju võtma. Assistendid: "no no no, what are u doing? lets call her, she knows what to do!" ma: " why we need her to run all the time here and back there, she is tired. i know what we have to put, u see- here are a new pair of clothes, i'll just put these. I feel sorry for her already." Nemad korraga ja täiesti tõsiselt: " woow, u are so smart!"

Mida kuradit!

Selliseid asju juhtub tööl kogu aeg. Katsu ise sellistega iga päev koos tööd teha, see on karm katsumus, pärast seda olen ma vist kõik-võimas-vici. Vahepeal lihtsalt salaja riietan end ruttu ise, kuna nad lihtsalt liiga aeglased ja lollakadl, et midagi ise aru saada. 

Näiteks kas või see, et nad ei mõtle ette, et ühtede ja samade kingadega või ehetega saad korraga paar asja ära teha ja siis järgmised üle võtta. Nemad teevad korra ühtede, siis teistega ja siis tagasi esimeste juurde. Modelli jaoks on see kingade vahetamine päris suur nõmedus. Õhtu poole oled juba väsind ja no ei ole väga tore neid kogu aeg vahetada. 

Tänane päev oli täielik kirss tordi peal. Nii kettasse ajas.

Olen mina siis tööl. Kõik super aeglased(kuna muidugi on türklased ühed suurimad

 mulle-ei-meeldi-väga-tööd-teha rahvas, kes teeksid ainult iga kell mingeid breake) ja pmst ainult 

passisin seal, kuigi oleks võind kiiresti teha ja saada koju. 

Kell 5 saab meil põhi tööpäev läbi ja kell 5.15 läheb buss. 

Kell pool 4 oli meil break ja kell 4, kui mul oli veel 5 viimast kostüümi pildistada, ütlevad nad, et on uus break. Ahhh?  Ma ütlesin, et kuulge vabandage väga, aga kas see mitte väga loll idee pole? Mul on asjad seljas, teema asja ära ja korras. Nemad: "we don't know" ma: "who knows?" nad: " nobody." Ma olin nii vihane. Läksin bossi juurde ja küsisin, et millal ma lõpetan.

"7.30 baby"

Seda ma kartsingi. Ma üritasin täiega rahu säilitada(kuna tal oli sünna) ja rääkisin, et mõistlikum oleks ju need 5 asja 10minutiga enne 5te ära teha ja ma jõuan bussile. Muidu peaksin pärast lihtsalt 2 tundi lakke passima. Ta: " I know but the next change starts at 5.30, so we can not do it. But are u okay with this baby?" ma: "no, I am not! I don't feel so good today" "sorry !!"

Õnneks leidub meil seal väheke normaalset personali ka ja üks fotograaf võttis oma vabast ajast 15 minutit ja lõpetasime viimase kampaania ära. Ma olin nii õnnelik, kuni tuli boss uuesti : " please don't kill me, but for some reason there is no buss coming before 7.30."

Whaaattt??? so so so mad!

Õnneks mu agentuur oli piisavalt mõistlik ja saatis meile meie oma Mr. Murati järgi, aga no selline asi ajab nii vihale ikka. Ma ei saallli sellist junnindust.

Kuigi pean tõdema, et nad on toredad ja üritavad alati aidata. Isegi kui nad ei oska inglise keelt, siis kuidagi üritavad. Ning haritud türklased on tavaliselt ka ikka üllatavalt normaalsed ja lahedad inimesed. Aga no muidu väga laisk ja isekas rahvas. Eestlased alati olnud suhteliselt hardworking rahvas, aga no nende kõrval oleme ikka väga tasemel and I am very proud to be Estonian.

Näiteks kui käisime linnas ja küsisime kuidas me oma kodu ülesse leiaksime, siis kõik kellelt küsisime ütlesid: "oi no see nii kaugel, peate takso võtma. See on poole tunni tee."

Eeee..okeeei... pool tundi on küll raske kõndida ju :D

Ja siis muidugi ka see moslemiusk. Nii õudne! Nende mentaliteedid on no nii teistsugused ja meile(modellidele) vastuvõetamatud. Nende kultuuris on naine vahend rahulduse saamiseks, mitte midagi rohkem. Kui nad näevad näiteks tänaval kedagi teistsugust, kes pole türklane, kes ei kanna väga kinnikatvaid riideid, muutuvad nad kohe loomadeks. Vaatavad Sind vahet pidamata oma kohutava ja imestunud näoga, silma ka ei pilguta. Üks õhtu käisime Lenkaga jalutamas ja meid reaalselt hakkasid mõned türklased jälitama, nii et me pidime jooksma nende eest. See on kohutav. 

Me kutsume neid gorilladeks - karvased ja jubedad. Nad ei ole lihtsalt inimlikud. 

Neil pole mitte mingisugust respekti naiste suhtes ja mees on alati the KING!

Kui eile tööl lugesin seda artiklit, siis kadus täielik tööisu ära. Täielik hirm tekkis, kuna no Türgis on siin palju selliseid inimesi ja see on normaalne nende jaoks muidugil.

 Aga no selline asi ajab lihtsalt südame pahaks. 

http://www.ohtuleht.ee/483262 

Eniveis, siin veidi pilte viimastest päevadest. 

See on nii lahe, et Istanbul asub nii Euroopas kui ka Aasias. Näiteks käisime paariks tunniks Aasias ühel castingul ja laupäeval käisime Aasias klubis :D

Kolmapäeval käisime me jällegi seal lõbustuspargis ja see kord üks türgi poiss, kes ei viitsind oma emaga shopata, kutsus meid bowlingut mängima. Me muidugi olime nõus ja oli täiega lõbus, pärast seda muidugi koju minek ka :D

Laupäeval käisime siis esimest korda ka peol, kuna üks väga hea sõber sõitis koju järgmine päev ja me tahtsime viimase päeva koos lõbusalt veeta. Klubi oli Hiltoni hotelli viimasel korrus, vägaaaaa vinge ja fancy! We had a greaat time!