Thursday, July 5, 2012

Kolmekümne teine päev


Ma olen ammu juba tahtnud kirjutada sellest kui lollid on türklased.
Täna suutsid nad mind nii vihale ajada, et vist ongi õige aeg rääkida neist. 

Enamus türklasi on lollid. Nii lollid, et sul kas hakkab paha või sa lihtsalt naerad ja oled õnnelik, et Sa türklane pole. 
Most of them on harjunud elama mitte ise oma peaga mõtlema. Nad on harjunud, et haritumad inimesed ütlevad täpselt mida tegema peavad. 

For example our driver. No ei ole võimalik lihtsalt kuidas inimene on nii tallakas. Talle on antud kätte list castingutega ja tema muidugi läheb selle järgi mis tuleb listis järgmisena(kellaaeg ei loe siin maal mitte kunagi), mitte selle järgi mis castingud on üksteise läheduses. 
Ta sõidab ühest linna otsast teise ja tagasi. Te ei kujuta ettegi kui palju see aega võtab.
Me oleme talle korduvalt öelnud: " please think with your own head and do what is logical to do"
Tema ütleb ainult, et ta teeb nii nagu agentuur ütleb. stupidoo

Siis näiteks tööl assistendid, kes meid aitavad shuutingutel, nad ei mõtle absoluutselt. 
Hiljuti jäime hiliste tundideni tööle, üks stilist kahe stuudio peale. Naine näitas kogu aeg neile ette mida tegema peab, mis järgmisena selga pean panema jne. Üks hetk oli mul jälle posu asju tehtud ja hakkasin uusi asju võtma. Assistendid: "no no no, what are u doing? lets call her, she knows what to do!" ma: " why we need her to run all the time here and back there, she is tired. i know what we have to put, u see- here are a new pair of clothes, i'll just put these. I feel sorry for her already." Nemad korraga ja täiesti tõsiselt: " woow, u are so smart!"
Mida kuradit!

Selliseid asju juhtub tööl kogu aeg. Katsu ise sellistega iga päev koos tööd teha, see on karm katsumus, pärast seda olen ma vist kõik-võimas-vici. Vahepeal lihtsalt salaja riietan end ruttu ise, kuna nad lihtsalt liiga aeglased ja lollakadl, et midagi ise aru saada. 
Näiteks kas või see, et nad ei mõtle ette, et ühtede ja samade kingadega või ehetega saad korraga paar asja ära teha ja siis järgmised üle võtta. Nemad teevad korra ühtede, siis teistega ja siis tagasi esimeste juurde. Modelli jaoks on see kingade vahetamine päris suur nõmedus. Õhtu poole oled juba väsind ja no ei ole väga tore neid kogu aeg vahetada. 

Tänane päev oli täielik kirss tordi peal. Nii kettasse ajas.
Olen mina siis tööl. Kõik super aeglased(kuna muidugi on türklased ühed suurimad
 mulle-ei-meeldi-väga-tööd-teha rahvas, kes teeksid ainult iga kell mingeid breake) ja pmst ainult 
passisin seal, kuigi oleks võind kiiresti teha ja saada koju. 
Kell 5 saab meil põhi tööpäev läbi ja kell 5.15 läheb buss. 
Kell pool 4 oli meil break ja kell 4, kui mul oli veel 5 viimast kostüümi pildistada, ütlevad nad, et on uus break. Ahhh?  Ma ütlesin, et kuulge vabandage väga, aga kas see mitte väga loll idee pole? Mul on asjad seljas, teema asja ära ja korras. Nemad: "we don't know" ma: "who knows?" nad: " nobody." Ma olin nii vihane. Läksin bossi juurde ja küsisin, et millal ma lõpetan.
"7.30 baby"
Seda ma kartsingi. Ma üritasin täiega rahu säilitada(kuna tal oli sünna) ja rääkisin, et mõistlikum oleks ju need 5 asja 10minutiga enne 5te ära teha ja ma jõuan bussile. Muidu peaksin pärast lihtsalt 2 tundi lakke passima. Ta: " I know but the next change starts at 5.30, so we can not do it. But are u okay with this baby?" ma: "no, I am not! I don't feel so good today" "sorry !!"
Õnneks leidub meil seal väheke normaalset personali ka ja üks fotograaf võttis oma vabast ajast 15 minutit ja lõpetasime viimase kampaania ära. Ma olin nii õnnelik, kuni tuli boss uuesti : " please don't kill me, but for some reason there is no buss coming before 7.30."
Whaaattt??? so so so mad!
Õnneks mu agentuur oli piisavalt mõistlik ja saatis meile meie oma Mr. Murati järgi, aga no selline asi ajab nii vihale ikka. Ma ei saallli sellist junnindust.

Kuigi pean tõdema, et nad on toredad ja üritavad alati aidata. Isegi kui nad ei oska inglise keelt, siis kuidagi üritavad. Ning haritud türklased on tavaliselt ka ikka üllatavalt normaalsed ja lahedad inimesed. Aga no muidu väga laisk ja isekas rahvas. Eestlased alati olnud suhteliselt hardworking rahvas, aga no nende kõrval oleme ikka väga tasemel and I am very proud to be Estonian.
Näiteks kui käisime linnas ja küsisime kuidas me oma kodu ülesse leiaksime, siis kõik kellelt küsisime ütlesid: "oi no see nii kaugel, peate takso võtma. See on poole tunni tee."
Eeee..okeeei... pool tundi on küll raske kõndida ju :D



Ja siis muidugi ka see moslemiusk. Nii õudne! Nende mentaliteedid on no nii teistsugused ja meile(modellidele) vastuvõetamatud. Nende kultuuris on naine vahend rahulduse saamiseks, mitte midagi rohkem. Kui nad näevad näiteks tänaval kedagi teistsugust, kes pole türklane, kes ei kanna väga kinnikatvaid riideid, muutuvad nad kohe loomadeks. Vaatavad Sind vahet pidamata oma kohutava ja imestunud näoga, silma ka ei pilguta. Üks õhtu käisime Lenkaga jalutamas ja meid reaalselt hakkasid mõned türklased jälitama, nii et me pidime jooksma nende eest. See on kohutav. 
Me kutsume neid gorilladeks - karvased ja jubedad. Nad ei ole lihtsalt inimlikud. 
Neil pole mitte mingisugust respekti naiste suhtes ja mees on alati the KING!

Kui eile tööl lugesin seda artiklit, siis kadus täielik tööisu ära. Täielik hirm tekkis, kuna no Türgis on siin palju selliseid inimesi ja see on normaalne nende jaoks muidugil.
 Aga no selline asi ajab lihtsalt südame pahaks. 


Eniveis, siin veidi pilte viimastest päevadest. 





See on nii lahe, et Istanbul asub nii Euroopas kui ka Aasias. Näiteks käisime paariks tunniks Aasias ühel castingul ja laupäeval käisime Aasias klubis :D



Kolmapäeval käisime me jällegi seal lõbustuspargis ja see kord üks türgi poiss, kes ei viitsind oma emaga shopata, kutsus meid bowlingut mängima. Me muidugi olime nõus ja oli täiega lõbus, pärast seda muidugi koju minek ka :D



Laupäeval käisime siis esimest korda ka peol, kuna üks väga hea sõber sõitis koju järgmine päev ja me tahtsime viimase päeva koos lõbusalt veeta. Klubi oli Hiltoni hotelli viimasel korrus, vägaaaaa vinge ja fancy! We had a greaat time!





No comments:

Post a Comment